Est  Eng 

Osata esmaabi, see on sama, mis süüdata väike täht.

Ükskõik, kui kõrgel tasemel on kiirabi, oled kannatanu tegeliku saatuse otsustaja Sina!

See, mida teed Sina esimestel minutitel pärast õnnetust, otsustab kannatanu saatuse. Kiirabi ei saa seda hiljem muuta.
 

Uudised
Kass, kes aitas elada
Kodutohter kass
Santast ja elust üldiselt
Väike tüdruk ja kass
Väike tüdruk ja kass

Meie lugu algab eelmise majanduskriisi ajal üheksakümnendate aastate keskel. See oli aeg, kus suurem osa nendest, kes ei olnud omandanud erastamise/ärastamise/ varastamise õilist kunsti elasid vaesuse piirimaal või päris vaesuses. Jutt tuleb väikesest perest, mille moodustasid ema ja tema pisike3-4 aastane tütar, ei olnud neil vanaema ega vanaisa toetamas ega mees abistamas. Nad olid kahekesi Eestimaal. See oli aeg, kus enamus intelligentsist seisis nädal enne palgapäeva valiku ees- kas osta perele leiba või katkiläinud sukkpükste asemel uued. Emal ja tütrel oli suur korter ja selleks, et ellu jääda tuli neil korterivõla eest lasta oma kodus tasuta elada võõrastel, sest ema palgast jätkus vaid selleks, et mõlemal hinge sees hoida. Kodutud võttis ulu alla vana perekonnatuttav-eakas ülikooli õppejõudude tütar Tartus.  Pisike piiga oli hoitud ja ema käis Eestimaa teises otsas valvetega tööl.  Loomulikult kannatas pisike tüdruk ema puudumise all ja valas pisaraid ning vahel leevendas ema tüdruku kurbust sellega, et võttis tütre tööle kaasa.

See juhtus kibekülmal talveööl, kui emal ja tütrel tuli hakata minema öösel väljuvale rongile. Jaama oli minna ligi kilomeeter maad läbi Tartu tänavate. Järsku liitus nendega mustvalge 5-6 kuune kassipoeg, kes haleda näugumisega aia alt välja kargas. Kord kõrval ja siis veidi taga jätkas kassilaps nende järgimist. Väike tüdruk tahtis korduvalt kassiga rääkida, aga ema kartis, et loomakesel on siiski kodu ja keelas tütrel kassi kutsumast. Nii nad läksid ja ema peas vasardas mõte: „ Kui kassilaps tõesti jaamani tuleb, mis saab edasi?” Nad seisid krõbeda külmaga raudteejaama ees ja kassipoeg seisis nende kõrval. Ema kannatus katkes. Ta haaras kassilapse sülle ja pistis siis palitu põue. Nad astusid rongi. Kogu tee pealinna lamasid nad koos ühel lavatsil- laps, ema ja kass, kes keeras ennast ümber nende peade nagu jõulupärg ja lamas vaikselt püüdmata põgeneda. Edasi järgnes kiire ümberistumine teisele rongile ja nüüd istus kassipoeg lapse süles ning lõi vaimustunult nurru. Kui nad läbi metsa töökoha poole suundusid, hüppas kass lapse sülest maha ja kadus põõsastesse, kuid tormas sealt veidi aja pärast välja ja järgnes taas. Järgmised kaks ööpäeva veetsid nad kõik koos. Enam ei nutnud pisike tüdruk, kui ema pidi välja tööülesandeid täitma minema- tal oli kellega rääkida. Kui tööpäevad möödas, sõitsid nad taas Eesti teise otsa, aga ema süda värises, sest nad ei elanud ju oma vaid võõrast kodus. Ometigi lahenes asi kergemalt kui kardeti. Kui ema laps ja kass sisse astusid, vaatas vanaproua üle prillida ja nähes lapse säravat nägu ütles: „ Mul on vanni all vana silmapesukauss, aga liiva hakkate teie tooma.”

Nii sai kass perekonna liikmeks. Sama ebaharilik nagu oli nende kohtumine, oli ka väikese tüdruku ja kassi sõprus. Koos laoti klotse, joosti aias, vaadati lasteraamatuid ja unistati. Pätu laulis tüdrukule unenurru teki alla ja lohutas kui emaigatsus vaevas ja väike tüdruk teki all tihkus. Koos nad ka magasid -tihedasti üksteise vastas. Kahjuks ei lastud neil pikalt koos olla.
Ühel kevadisel päeval magas Pätu murul üsna aia juures, aga kahjuks väljaspool aeda. Jälgede järgi oli võimalik rekonstrueerida see, mis oli juhtunud. Mööda teed sõitis mootorrattur, kelle tekkis kiusatus proovida, kas ratas võtab välja järsu pöörde….
Mõni tund hiljem avastas vanaproua purustatud seljaga kassi. Kuigi perel nappis rahast viidi kiisu arstile, kuid lootust ei olnud. 5000 krooni selgroo operatsiooni eest käis perele üle jõu ja tõenäoline oleks ka siis olnud tagakeha halvatus. Vanaproua pigistas hambad tangi ja palus arstil teha viimane tegu, et loom ei peaks piinlema. Enne aga rääkisid nad väikesele tüdrukule, et kiisu on väga haige ja peab jääma haiglasse. Kui ema koju jõudis, siis nõudis laps, et nad läheksid kiisut haiglasse vaatama. 3-4 aastat nõudis kasvav laps ikka ja jälle, et nad Pätu koju tooksid. Ikka ja jälle ütlesid nad, et kiisu peab veel paranema. Varsti pärast kiisu surma tõid nad turult uue imelise kiisu, kes samuti mängis ja magas koos lapsega, nurrus talle, aga ta ei olnud siiski Pätu.
Kui tüdruk sai seitsmeseks, lahkus igavikku ka temale vanaemaks olnud proua. Pere tuli kalmistult, kui tüdruk võttis kinni ema kaelast ja küsis vanainimeseliku tõsidusega: „ Kas tädi Külli saab nüüd Pätuga mängida? Mis sa arvad, kas nad saavad ikka kokku?”  „Saavad, kindlasti saavad. ”- ütles ema ja nutukalkvel silmadega kallistasid nad üksteist tugevasti, tugevasti.

Praeguseks on väikesest tüdrukust kasvanud noor neiu, kellel on varandus, mida Eestimaal kohtab üha harvem- kaastundlik, hell, empaatiline ja puhas hing. Ema avastab iga päev, et tema tütrest on kasvamas HEA INIMENE. Sellise südamega on noorel täna ja eriti Eestimaal raske elada, kuid ta saab hakkama.
Ühel õhtul ütles täiskasvanu elu lävele astuv noor sõnad: „ Ma olen see, kes ma olen suures osas tänu Pätule.” Aga ema mõtles: „ Pätu külvas, aga ka inimesed ei trampinud seda maha. Sul lubati aianurgas surnud siilile lilleõied peale raputada. Lubati pikalt vaadata, kuidas vili voolab autokasti, sest see tundud sulle nii ilus. Korjati koos aiast langenud õunu ja viidi loomaaeda loomadele. Abistati kui soovisid tuppa lennanud liblikat õue viia. Ilmne on aga see, et ilma Pätuta oleksid sa kasvanud teistsugune.”

Ühe MTÜ kodulehelt lugesin koju läinud kasside rubriigist järgmise lause: kiisul on täita tõsine ülesanne- tal tuleb kahest lapsest HEAD INIMESED kasvatada.